Osaühing Nurme Caring kanti registrisse alles 2020. aastadetsembri keskel, tegevusalaks vanurite ja puuetega inimeste sotsiaalhoolekanne ilma majutuseta, kuid hoolekandetööga tegeleb Sirli Tilga juba kümmekond aastat. Paljud võivad teda teadaennekõike mesinikuna, kes turustab toodangut Märjamaa mee nime all.
Ettevõtlusega alustas Sirli2018. aastal, kui tegi mesindusettevõtte Nurme Sahver. Selle kaubamärk on Märjamaa mesi. „Nimi sai valitud selle järgi, et tuua siinne piirkond pildile. Poeletil on kohanimedega meed, näiteks Olustvere, Otepää või Sangaste mesi, miks mitte siis ka Märjamaa mesi,“ kõlas nimevaliku põhjendus. Maasikatest mesinduseni. Õigupoolest viisid mesinduseni maasikad. 2012. aastal ostis pere Valgu lähedale talu ja kasvama pandi 0,3 ha maasikaid. Mõne aja pärast hakkas saak kiratsema. Koolitusel öeldi, et ehk on liiga vähe tolmeldajaid ja soovitati võtta paar mesitaru.
Sirli võttis nõuannet kuulda, teadmata mesilastest midagi. „Esimesed nõelad olid valusad, läksin paiste. Mõtlesin, et ei taha sellega tegeleda, aga appi tuli ämm, kes peab mesilasi, ka internetist sai lisa uuritud,“ meenutas Sirli sõna otseses mõttes valusat algust.
Ometi asutas ta mesindusettevõtte ja läks ka Olustverre mesindust õppima. Ta lõpetas kooli 2018. a ja on 2021. aastast alates Rapla maakonnas ka usaldusmesinik. See tähendab hobimesinike nõustamist kas telefoni teel või kohale minnes. Maasikakasvatus kestis neli aastat. Marju müüdi kas otse koduväravast või turundati Facebooki kaudu, aga üha enam lisandus mesitarusid ja suund hakkas muutuma. Üleminek mee müügile oli sujuv, sest paljud marjaostjad hakkasid nüüd linnupiima võtma.
Lisaks on Nurme Sahvri mesi müügil Märjamaa ja Rapla Coopis, väiksematest kohtadest Märjamaal Karnis ja Irelle ilusalongis. Mõne aastaga on mesila jõudsalt kasvanud – tänavu läheb talvituma 150 taru. Suvel on osa tarusid Nääri külas, kus pere elab, ülejäänud on laiali Rangu, Kohatu, Sipa ja Mõraste külas. Neis kantides tegeleb Sirli elukaaslane koos vendadega põllumajandusega ning tarud viiakse põldude ja metsa äärde. Sirli eelistab küll metsade lähedal olevaid tarusid, aga mesilased jõuavad nagunii põldudele. See ajendab küsima, missugune on koostöö põllumeestega. „Mul pritsimiste pärast muret pole, sest tean, millal pritsiga välja minnakse ja et kasutatakse lubatud preparaate, mis mesilastele ohtlikud pole. Tolmeldamine aitab ka põllul saagikust suurendada, nii et oleme üksteisele vajalikud. Põllumehed ja mesinikud võiksid rohkem koostööd teha, oleme üksteisele vajalikud,“ rääkis Sirli. „Veel ei suuda ma niimoodi oma mesilastega majandada, et saada 50 kg mett taru pealt. Mul jääb see 20 kg kanti. Seega arenguruumi on, aga nõudlust samuti,“ lisas ta.
Arikkel ajalehest “Märjamaa Nädalaleht”